Itaalia+ kokkuvõte/ Italy+sum up 🇮🇹

Itaalia tuli meie listi täiesti lampi. Algusest peale oli meie sihtkohaks Horvaatia ning plaan oli minna häälega, aga tagasi tulla lennates, et säästa aega ning selle võrra teel sinna näha ja teha rohkem. Paraku olid lennud Horvaatiast utoopilise hinnaga ning hakkasime otsima odavamaid pileteid ka kõrval riikidest. Lõpuks leidsime suht ok hinnaga lennud Veneetsiast. Reisi viimased päevad olid ka ainsad, mis meil olid ette organiseeritud. Kuna ei tahtnud lennust maha jääda, aga hääletamisega ei saa kunagi kindel olla, siis broneerisime meie viimasest sihtkohast Horvaatias, Pulast, bussi Triestesse ja sealt rongi Veneetsiasse. Triestes sai ka paar tundi alguses aega surnuks löödud kuniks tuli Veneetsia kord kätte ning oppppaaaa kus seal oli alles turiste. Rongijaamast väljudes tekkis hetkel kerge klaustrofoobia, kuna inimesi sigis ja sagis igal pool meeletult ringi. Kuna Veneetsia on väga kallis linn ning esmalt Eestis uurides lõid majutuse hinnad meil jalad alt, siis bookisime linna serval asuvas kämpinguplatsil omale kämpa. Kuna Annika oli haigeks jäänud, siis trippisin üksinda linnapeal ringi ning wowww kui ilus linn see on. Muidugi suutsin ma 75 korda seal ära eksida, sest väga paljud tänavad on tupiktänavad ning mõnes kohas on sildade vahe päris pikk, et kanaleid saaks ületada. Mis mulle Veneetsia puhul väga meeldis oli see, et ta suutis mind üllatada, sest ta oli midagi täiesti uut ja teistsugust, kui ma varem näinud olen.

Ning oligi kätte jõudnud 3. Juuli ehk meie tripi viimane päev. Päike paistis, Annika oli tervemaks saanud ning tuju oli hea. Tegime veel linnapeal paar tiiru, sõime (ikka pitsat, pastat ja gelatot 😃 ) ning seadsime sammud tagasi kämpinguplatsile, haarasime oma kotid ning asusime lennujaama poole teele.

Lend Tallinnasse toimus läbi Riia ning kui me Riias lennukist väljusime, lühikeste pükste ja t-särkidega, siis isegi lennujaama töötajad vaatasid veidrate nägudega otsa, sest ülejäänud lennujaam oli jopedes ja pikkades pükstes ning temperatuur oli väga erinev Itaalia omast.

Tripi kokkuvõtet on raske teha, sest see reis oli midagi niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii teistsugust ja erilist, et seda emotsiooni ei pane ma mitte mingi valemiga siia kirja. Minu jaoks oli häälega läbi Euroopa tripp täielik unistuse täitumine, mitte soovi vaid justnimelt unistuse. Ning üksi Veneetsias ringi komberades mõtlesin ma, et tegelikult ei saa tihti öelda, et unistus läks täide ning eriti kuna ma olin oma peas selle juba maha matnud, mõeldes, et kunagi kui ma oma lastele reisidest räägin, siis mingi kripeldus jääb südamesse alati, sest SEE reis jäi tegemata. Nüüd aga seda kripeldust ei ole ning hetkel on südames nii palju rõõmu selle kohapealt.

Samuti oli see reis kõige väsitavam üldse. Hea meelega oleks veel kaks nädalat vabaks võtnud ja lihtsalt maganud. Need konstantsed asukoha, kultuuri ja keele vahetused, pikad päevad veetes tee ääres ning erinevates autodes korrates sama juttu ning jõudes õhtu pimedas rampväsinuna kuskile kohale, jätsid oma jälje ning tervis andis juba vaikselt tunda, et peaks korra paikseks jääma ning nagu mainitud, siis voodi oli väga oodatud asi. Kuid siiski on mul reisi suhtes null kahetsust, kuigi see oli väga väsitav, siis on mul supper hea meel, et me ikkagi olime väga aktiivsed, tegime ja nägime palju ja ida-Euroopa sai minu jaoks täiesti uue tähenduse. Pole sõnu kirjeldamaks, kui ilusaid kohti me nägime ning iga kell läheks teeks uue tripi mõnda neist kohtadest, mida külastasime. Lemmikuks jäi mul lõpuni Ljubljana ning Sloveeniat tahaks avastada palju rohkem, kui me seekord tegime.

Ning samuti poleks see tripp olnud see sama ilma minu kalli Annikata, kellega meil oli täiesti sama vaade ja visioon sellest reisist terve 3 nädala vältel. Lugematul korral juhtus nii, et ma oma peas mõtlesin midagi ja samal ajal ütles Annika selle sama asja välja. Esines ka lugematul korral plõksimisi, kuid õnneks saime üpriski kiiresti aru, et mind ei tasu torkida kui ma olen väsinud ning Annikat, kui ta on näljane, neil hetkeil on mõttekam lihtsalt vaikides kõrvuti kõndida 😃

Mult on palju küsitud, kas me kartsime ka. Vastus on, et ei kartnud,kaks naiivitari nagu me oleme ja arvame, et inimesed on head ja toredad. Õnneks see reis sai see kõik ainult kinnitust. Kui me ületasime Eesti-Läti piiri, siis korra käis südamest jõnks läbi, et okouuu, siin me nüüd oleme ning hea ja kodune Eesti on selja taga ja ees on 3 nädalat täielikku teadmatust, kuid see tunne kestis vaid sekundi ning edaspidi valdas mind vaid põnevus ning ootusärevus, et mida uus päev endaga kaasa toob.

Selleks korraks siis läheb blogi väikesele puhkusele, õnneks ainult väikesele seekord 😊

Our plan wasn’t to go to Italy at all, since as I mentioned then Croatia was supposed to be our last destination. But from the start we had a plan to hitchhike there and fly back to be able to spend more time in the countries we went to. But happened that all the flights from Croatia were so expensive and the cheapest we were able to find back to Tallinn were from Venice. Last two days of our trip were the only ones we actually planned. We didn’t want to miss our flights and the idea to spend few days in Italy wasn’t too bad either, so we decided to book a bus from Pula (our last destination in Croatia) to Trieste and then train from there to Venice. We also had few hours to kill in Trieste and then we arrived to Venice and omg how busy that place was. While exiting the railway station I got claustrophobia, the hordes of tourists was insane. Since Venice is very expensive city and looking the accommodation prices we were shocked, so we booked a cabin in a camping site just on the edge of the city.  Annika was bit ill, so I strolled around Venice by myself on the first night, got lost like 75 times, but was so amazed by the beauty of the city. It is something totally different from any place I ever been to and I loved how it surprised me.

Next day was the 3^rd of July, so our last day had arrived. Annika felt better, sun was shining and we were happy 😊 We went back to the city, walked around for hours, ate pizza, pasta and gelato (how cliché huh 😃 ) And in the evening we grabbed our bags and made our way to the airport, said good bye to the heath, sunshine and our amazing trip.

It is hard to sum up this one, since I am not going to pass on the emotion anyways. It was something totally different and SOO AMAZING. To me hitchhiking through Europe was actually a dream come true, not just a wish but DREAM and when I was walking around Venice by myself I thought that not too many people can say their dreams come true, but I am happy I made one of mine to happen.

This trip was also the most exhausting one I have ever had. The constant moving around, new countries, languages, cultures, standing on the road and being in different vehicles for full days and finally arriving to hostels late at night was very exhausting and at the end of the trip even our bodies showed us, that we need to take it easy, since I had no voice and was walking around like a zombie, while Annika had fever. But all that said, I have no regrets and I am very happy that we did and saw as much as we did. My favorite spot in this trip is still Ljubljana, I don’t even know why, but that was the only place I was sad to leave and I would love to go back one day and explore Slovenia even more.

In general I have no words to describe how much eastern Europe surprised and amazed me. I had no idea or expectations about this area and it quickly won my heart. I am beyond happy I live in such a cool part of the world, where everything is on our doorstep.

And of course this trip would have not been what it was without my Annika. It is crazy how we were exactly in the same level with this whole trip and so often I was thinking something and 2 seconds later she said the same thing out loud. Crazy. Although we were picking on each other as well, then we quickly realized that I should be left alone when I am tired and she should be in peace when she is hungry and in these cases it was in everyone’s best interest when we just walked in silence next to each other 😃

I have been asked many times if I was afraid, but the answer is no. Two naïve girls as we are, we are thinking that people are nice and this trip definitely assured this to us. Only moment when my heart sank for a second was when we crossed Estonian-Latvian border and safe sweet home was behind us and 3 weeks of unknown was ahead of us, but it only happened for a second and after that I was excited and was looking forward of what every new day brings us.

It is time to send my blog for another short holiday, this time very short thankfully, since adventures in Spain are only 2 months away.

Europe, you have been amazing!💙

Horvaatia/ Croatia 🇭🇷

Meie päev Horvaatiasse hääletades osutus üheks väga joppamise, kuid samas ka palju jamaga päevaks

Siiani tagasimõeldes tundub nagu too 25.juuni oleks kestnud terve nädala. Närvikõdi jagus ja see hostelisse saabumine oli eriti magus.

Nimelt päev algas siis meie Sloveenia raadio seiklustega, lõputu ootamise ja eraldi rekkatega. Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, siis just enne Horvaatia piiri võttis meid üks naine peale, kes taaskord ei rääkind sõnagi inglise keelt, õnneks rääkis ta puhtalt saksa keelt, et suheldud me saime. Naljatilk oli ta ka küsides politseilt tollis, et kus meil oleks hea koht Zadari poole hääletada. Me Annikaga vahetasime pilke, et mis ta teeb nalja või? Tahab meile kohe trahvid kaela saada. Igatahes oli ta väga tore, kuigi hakkas oma abieluprobleeme kurtma peale seda kui me olime 10min autos istunud aga hea küll, sõidu eest võin ma veidi aega ka psühholoogi mängida. Ütlesime talle mitu korda, et meie esimeseks sihtkohakss Horvaatias on Zadari nimeline linnake lõunapool ning näitasin mapsist kohta kus me maha peaks minema. Sinna ristmikule jõudes ta ütles, et seal on liiga ohtlik ning pole bensukat ja sõitis edasi. Mul oli, et suva see bensukas, meil on vaja maha saada, ta aga hakkas paanitsema, et me ei saa seal hääletada (ilmselgelt ei tea ta kui sihikindlad me omadega oleme) ja kuna vihma hakkas ka sadama, siis sõitis ta edasi. Mingi hetk me juba ei teadnud kas nutta või naerda, sest me olime päris pikalt sõitnud kiirteel täiesti teises suunas ning no way, et me oleks õigele ristmikule tagasi saanud kõndida. Peale 20 minutilist sõitu tuli väike kõrvaltee ja ma juba suht kurjalt ütlesin, et meil on vaja kohe maha minna, sest me liigume vastassuunas. Ta ise oli ka veits ehmunud, et nii valesti läks ja vabandas, aga no elu läheb edasi, meil oli lihtsalt vaja õigesse suunda saada. Läksime siis maha taaskord keset kiirteed, padukat sadas ning mõtlesime, et hea küll lähme üle tee ja siis hääletame oma ristini tagasi. Esimene probleem ilmnes teed ületades. Nimelt oli liiklus tagasi täiesti kreisi ning vahepeal oli tunne, et jäämegi kahe kiirtee vahel olevale muruplatsile ööbima, õnneks peale mõnda minutit saime ikka üle tee, olles läbimärjad ning väga ausalt öeldes oli supper kopp ees sellest päevast juba. Õnneks jäi rekka suht kohe seisma ning sees olid kaks väga toredat horvaatia tüüpi, kellega saime 100km kaugusele Zadarist. Kõht oli väääga tühi selleks hetkeks ning tegime bensukas söögipausi. Sealt saime oma fun tuju tagasi ning loivasime juba oma lamekate saatel tee äärde tagasi, mõeldes, et oleme ainult 100km oma kohast. AGA nagu mainitud, siis see päev ei olnud päris meie päev ning me seisime ja seisime ja seisime ja esimest korda reisi jooksul oli tunne, et me ei jõua vist oma sihtkohta ning peame öö seal samas bensukas veetma. Lõpuks pärast väga pikka ootamist jäi üks minivan seisma ja need inimesed seal oli lihtsalt supppppppper toredad. Terve tee chattisime Horvaatia kohta ja saime palju soovitusi. A la 10 min peale autole saamist oli täiesti kottpime ning tekkis suur torm. Vihma peksis jubedalt ja äikest lõi nii et taevas oli valge. Annikaga sosistasime vist 8x sõidu jooksul, et meil ikka nii joppas selle autoga ja et ei pidanud selle tormiga tee ääres olema. Nad tegelikud sõitsid Spliti ja pidid meid linna ääres maha panema, aga hakkas vist kahju ja viisid hosteli ette ära. Lõpp hea kõik hea, aga ausalt see päev mis algas öösel üksi läbi Ljubljana pipragaas käes koju kõndides ja lõppes seal minibussis äiksetormi ajal istudes oli ikka vääääga pikk.

Aga meie esimene sihtkoht ehk Zadar on pisike linnake väga armas. Olime seal 2 ööd megamõnusas hostelis, käisime ujumas (vesi on seal niiiii ilus sinine ja saab igalt poolt sisse hüpata, aga liivarandu pole, et suht kivide peal on päevitamine) jalutasime linnapeal ringi ja lihtsalt olime, sest ausalt öeldes, siis meie jaanipäeva tähistamised Sloveenias väsitasid suht ära ning energiavarud olid otsakorral.

Peale kahte tsillipäeva seadsime end Spliti poole teele. Seda kohta saime soovituseks igalt poolt, kui Horvaatiat mainisime. Ka sinna jäime kaheks ööks ning OI kui ilus linn see on. Ma arvan, et ma olen tee leidmisega päris osav aga seal ei leidnud ma meie vanalinna hostelit ka peale 2.päeva üles. Lihtsalt nii palju pisikesi tänavaid, osad tupikud ka veel ning kõik nii sarnased

 Aga ausalt väga, väga ilus linn. Split on tuntud ka peosihtkohana ning ka meie otsustasime mõlemad päevad kohalikku ööelu uurida. Taaskord sai tantsitud varavalgeni ning tutvutud lahedate inimestega. Teisel ööl tutvusin ühe aussi koomikuga ja pole ammu nii palju naernud, et mu põsed olid valusad. 

Teise päeva hommikul tahtsime olla kultuursed ning taaskord üle 30 kraadise kuumaga mõtlesime minna ühe künka otsa linnavaadet nautima, sealt aga läks väike teeke ning mõtlesime, et lähme siis ringiga alla. Kaarti me ei hakanud vaatama eelnevalt kuna aega meil ju oli. “Väike teeke” osutus aga 9km ringiks ning see kuumus ka kergelt tappis.

Järgmine hommik ärkasime vara ning seadsime sammud praami poole, sest meie järgmiseks sihtkohaks oli Hvar, mis on pisike saareke 1-2 h (olenevalt transpordist) Splitist. Kuna kätte oli jõudnud 29. Juuni, siis vaatamata faktile, et meil kohe üldse ei olnud energiat ega suurt peotuju, ajasime ilusad riided selga ja vedasime end linna. Annika, väike krutski, mõtles, et jube äge oleks terve tänava tähelepanu mulle tõmmata. Nimelt asusime ühel pisikesel kitsal tänaval, kus baarid asusid mõlemal pool. Enne südaööd hakkas ta ringi käima ja mulle laulukoori otsima ning kui kell lõi 00, hakkas terve see võõraid täis tänav ühtäkki mulle sünnipäevalaulu laulma, siis tõsteti mind kellegi õlgadele, ulatati mojito ning säraküünlad. Alguses ma tahtsin sealt tänavalt põgeneda, aga tegelt oli see ikka suppppppper äge algus 27.ks 😊

Ka 30.juuni möödus väga tsillilt ja hästi. Läksime paadiga Palmizana saarele, päevitasime ja tsillisime seal, hostelisse jõudes tegime korraliku junki õhtusöögi ning läksime pubirallile, aga seekord paadiga. Ehk tsillasime paadiga üle tunni mere peal, kus oli tasuta jook, läksime korra Hvari ühte baari, aga meile seal ei meeldinud ning otsisime selleks ajaks endale uue seltskonna, läksime paadile tagasi ja siis sõitsime Carpe Diem nimelisse kluppi, mis asub pisikesel saarel, kus peale selle vabaõhu klubi ei olegi mitte midagi muud.

Ühesõnaga sünnipäev oli supppper tore, päikseline, soe ja kindlasti meeldejääv.

Järgmine päev oli motivatsiooni suur null, aga meid ootas ees tripp Pulasse, väikesesse linna põhja Horvaatias. Ja ka see päev kestis nagu nädala. Kõigepealt meil oli suuri raskusi, et üldse Splitist (kuhu me pidime Hvarilt kõigepealt tagasi minema) välja saada, mingi hetk olime jälle kiirteel, kust saime suure joppamisega ühe mehe peale, kes tahtis meile rannikuvaateid näidata ja minna mööda väikseid käänulisi teid, mitte väga hea idee, sest mul seal taga istudes küll hea neid vaateid nautida polnud, pigem oli süda paha terve tee. Aga Rijeka juurde me kohale temaga saime ning minna oli vaid 96km ehk mott oli laes, võtsime burksid, vantsisime rõõmsalt tee äärde ja sinna me jäimegi, kuskil 45ks minutiks, mille jooksul oli päike jõudnud loojuda ning hakkas hämarduma. Meie naljad asendusid üpris kiiresti vaikusega, ning kuna Pula oli esimene koht, kus meil oli vaja aja peale kohal olla siis olukord kiskus kriitiliseks. Lõpuks jäi üks auto seisma ning kui terve reis oli meil autode ja juhtidega ikka väga näkanud, siis mitte seekord. Omavahel tegime veel nalja, et milline au järgmisele autole osaks saab, et nad on meie hääletustripi viimane auto, aga pigem oli see viimane ots pärit hoiatavatest lugudest, miks mitte hääletada. 99l juhul 100st oleksime me sellisele autole “ei” öelnud, aga kahjuks oli see 1x 100st käes, kus väljas oli hämar, me olime seisnud seal juba pikka aega ning oli vaja kiiresti kohale jõuda.

Auto oli pann, supper pann. Kui nad seisma jäid ei olnud taga istmeidki, mingi katkine autouks oli pagassis, turvavööd ei töödanud, auto oli supppper räpane, juhid suitsetasid kordamööda non-stop, et meil juba jälle süda pahaks läks. Juhtimisoskus oli null, igakord kui juht pead pööras siis auto kaldus kõrvale, sõidu kiirus selle panniga oli 90 alas 140km/h. Juhid ise olid ka väga veidrad. Annika sosistas mingi hetk, et ta pipragaasi igaks juhuks kätte võtab. Hea idee, mõtlesin sama teha, siis meenus, et suurte joppamiste peale oli mu valvsus, mida me enne trippi kokku leppisime, täiesti hajunud ning pipragaas asus meigikotis, mis asus seljakotis kuskil. Hea küll, hakkasin seda gaasi sealt välja kaevama.Siis mõtlen, et aga kui midagi siin peaks nihu minema ja peaks jooksma, siis mul on varbavaheplätud, nendega ma kaugele küll ei jookse. Tenkusid ma enam kaevama ei hakanud, jäin lootma adrenaliinilaksule kui miskit peaks juhtuma. Ning kõigele lisaks sai poole tee peal mu telefoni aku täiesti tühjaks ja telefon viskas pildi tasku. Annikal oli akut 3%. Väljas oli pime, tüübid ja see sõitmine muutus järjest kahtlasemaks, eriti kui nad pöörasid enne peateed ära. Inglise keelt nad ei rääkind, kõrvalistuja saksa keeles purssis miskit ja siis temaga ma veits suhtlesin, proovides ise maailmarahuna näida, kuigi pulss oli laes ja never ever pole ma nii hullult kilomeetreid lugenud. Ta ütles, et teevad shortcuti. Telefon oli tühi, kontrollida ei saanud, jäin teemärke ootama. Õnneks viisid nad meid ikka Pulasse, kuhu jõudsime ikka ühes tükis. Kohale jõudes tuli välja, et tagauks käib ainult väljaspoolt lahti ka. Ütleme nii, et päris pingeline sõit oli see viimane meil. Taavi ütles sellepeale, hea, et esimene auto selline ei olnud, muidu oleks kohe alguses moti ära kaotanud. Ja oligi aeg veeta meie viimane öö Horvaatis, väga supper sihtkoht. Mul jätkub ainult häid sõnu, kuigi hinnatase on suht kallis ning hääletama ma sinna enam ei läheks, vähemalt meie jaoks osutus Horvaatias autole saamine kordades raskemaks ja pikemaks, kui kuskil mujal.

Ma ei mäletagi, miks me just Horvaaatis oma hääletamise lõppkohaks valisime, aga mul on hea meel, et me seda tegime ja et ma sain oma sünnipäeva nii meeldejäävalt tähistada. ( siinkohal ka SUUUUURED TÄNUD KÕIGILE ÕNNESOOVIJATELE!!!väga armas, et meeles pidasite ja head soovid teele saatsite 😊 )

Plaane tegime me ümber päris palju, sest esialgu pidine veetma Horvaatias vaid 3 ööd ja põhjas, kuid lõpetasime 7 ööga ja lõunas. Kindlasti tahaks sinna tagasi minna ja veel rohkem avastada, aga hetkel tunnen, et tegime ja nägime ka selle nädalaga väga palju.

Leaving for Croatia was one of the longest days and seemed like this 25^th of June had lasted for a week. We were lucky at the end, but throughout the whole day we had quite a bit of challenges. As I mentioned at the end of my last post then after the trucks dropped us of in the petrol station and a woman stopped to took us over the border, she started to ask the police, if they know any good spots in direction Zadar, where she can drop us off and we can hitchhike from. Our faces were pale, thinking if she wants us to get fined straight away or smth, we just heard we can get 300 euros fine and now she asks an officer for an advise. Joke! Thankfully they did not care much. This woman was very friendly, but spoke no English at all. Thankfully her german was very good, so we could communicate easily, but after 10 minutes sitting in a car, she started to talk about her marriage problems. My german is quite good, but my vocabulary in marriage problems, is hardly excisting, so I tried to lead the conversation to anything else at all quite fast. When we reached to point, where we had to go to another direction I told her in advance that in 20km, we have to go right, so whenever she can, we would go out. But she was a worrying mother and since there was no petrol station she kept driving. I said it doesn’t matter, we can hitchhike on an highway as well and we have done that quite a lot, but she still said it is not safe and kept driving while we missed the turn. Then it started to rain as well and she kept driving. We saw that there is no way we can walk back to that road so we looked at the maps and about 20km further we saw a little road and asked her to stop. She still wanted to drive on, but I already said it with a higher voice, that we have gone to the totally wrong direction and we need to get out NOW, it doesn’t matter the rain or the highway, we are just moving the wrong way at the moment. She was bit freaked out herself as well, that she took us to the wrong way, but it doesn’t matter, we just needed to go back. When we got out of the car it was pissing down rain and we quickly realized that the fastest way to get to the right road is to go on the other side of the road and hitchhike back, BUT the traffic was crazy, so for a good while we were stuck in the grass area between the two highways in rain. We were just not able to cross the road. Finally, when we managed to do it, quite quickly a truck with already two guys inside stopped and they took us 100km away from Zadar. We were so happy that they saved us from the highway and rain, and since we had no food that day we made a stop in a petrol station. Walking out we were very optimistic and made our lame jokes when we got back to the road, but we stood there forever. I think we were there around 45 minutes and no one stopped. That was the first time when we thought we will not make it to our destination and maybe have to sleep in a petrol station. It got darker and darker with every minute. Finally, a minivan with really cool people stopped and 10 minutes after, it was pitch black outside and a thunderstorm started. Me and Annika whispered at least 8 times to each other, how lucky we were to get into that van. They were actually going to Split, but I think they felt sorry for us, and dropped us of in front of our hostel. That was the sweetest arriving so far. As mentioned this day had lasted toooooo long, starting with me walking home alone with a pepper spray in my hand in Ljubljana and ended in that minivan during a thunderstorm.

Next two days we spent in Zadar, walking around the town, chilling by the sea and just relaxing since our energy level was zero. Fun fact- there are hardly any sand beaches in Croatia, mostly just rocks, but the water is so blue and nice.

After two nights in Zadar we made our way to Split, which was recommended by almost everyone when we mentioned Croatia. And I understand why, such a beautiful city with an amazing oldtown and awesome nightlife. I think I am quite good at directions, but even after two days I had to look for my hostel with a google maps, because all the old town streets are so narrow, tiny and look the same, but it is like an old maze throughout the city, very very beautiful. One day we decided to go to a viewing platform and there was a tiny road leaving this place, so we thought we are going to go down on the other side, since we had time and it was a nice day. Little did we know that this tiny road takes us to 9km track in a 33C heath. But yeah, Split was awesome, we were dancing until the early hours of morning and met some awesome people over there.

And suddenly 29^th of June had arrived. For that we woke up early and went to a ferry, to go to a Hvar island (which is 1-2 hours, depending on a transport). And although we had no energy and were not in a mood of party, then we still dressed up and made our way to the town, sinceeeeee after midnight it was my birthday!! We were hanging out in a narrow street with bars on both sides, when at midnight the whole street full of strangers started to sing me happy birthday and suddenly I was on someone’s shoulders and was handed a mojito and sparkling candles. At first, I wanted to escape, but to be honest it was such an awesome way to start my 27^th year. And many kisses to Annika, who organized the whole thing! 😊

My birthday was great as well, we went to a Palmizana island, where we just sunbathed and relaxed. In the evening we took part of the pub crawl, but it wasn’t a usual one. Instead we were having an open bar on a boat, while sailing in the sea for the first hour and then we went back to Hvar, to a bar, but me and Annika didn’t like it there, so we left and hanged out with some other people so long. Went back to the boat and then they took us to Carpe Diem club, which is an open-air club in a tiny island, and there is nothing else there at all besides that club. So safe to say, that I am more than happy with my birthday, it was filled with sunshine, heath, drinks and good company.

Next day we had no motivation, but somehow we had to hitchhike up to north Croatia to Pula. And once again this day seemed to last forever. It took us forever to get out of Split (we had to go back there from Hvar first) and we were so wrecked and so not in a mood of carring our bags that day. Finally, we got out of there and the second car dropped us off in a highway, where an older man with a sportscar picked us up. He thought it is such a good idea to show us the coastal route, but me in a backseat did not agree with it at all. I just felt so sick and could not enjoy the views at all (although they were amazing, as much as I opened my eyes). He dropped us off in Rijeka in a right road to Pula. We were only 96km away, so happy, motivated and talking that whoever picks us up now, is a lucky car, since they will be our last car in this hitchhiking trip. 45 minutes passed and no one picked us up. The sun had set and it got darker. Our jokes were quickly replaced by silence. We looked at our watches and realized we only have 10-15 minutes left before it gets totally dark and then a car stopped. 99 times out of 100 we would have said no, but now it was this 1 time, since we had been waiting there for ages already. This was a horrible ride, something from a book “Why should you not hitchhike”. Firstly, when they stopped, there were no seats in the back. I thought they stopped to be funny or smth, but somehow he managed to get the seats up. Then there was a broken car door right behind me, the seatbelts were not working and in general, I am surprised the car itself was functioning. It stank and was so dirty. The men smoked non-stop, so we both felt bit sick after a while. Driving skills were non- existing, since every time he turned his head, the car turned as well. He drove 140km/h in a 90 zone and one time when he tried to overtake, we almost crashed with another car. Safe to say we both had a little nervous breakdown during that ride. And not to mention the guys were proper weird as well, spoke no English, thankfully one of them spoke a little german, so I was able to communicate with him a little bit, to ask wtf is happening. Quite at the beginning Annika whispered that she took her pepper spray out, since this whole thing was too weird. Good idea, I thought, I should do the same. And then I realized I totally lost my alertness, since we were always so lucky with the cars and drivers, and my pepper spray was on the bottom of my make-up bag, which was somewhere in my luggage. Okay, since it was a weird ride I started to look for it. Then I thought that if something should go very wrong, I am wearing my flip-flops, so I won’t be even able to run. And if that wasn’t enough stupidity for one evening then my phone died, since my battery was empty and Annika had 3% left. Sweet, that was the situation the the darkness. I have never ever counted the kilometers so badly. One point they turned away from the highway, although the signs showed that Pula is straight. I tried to stay as cool as ice, tho my pulse was up high and asked why did we turned and they said it is a shortcut. Honestly, I had like 10 different horror movie scripts running through my mind. Thankfully they took us to Pula and then it came out that the back door can only be opened from outside. Getting out of that car was one of the happiest moment of my trip. When I told my brother the story, he said lucky that it was our last, not first car, otherweise we would have stopped our trip already in Estonia 😃

But okay. Everything ended well and now thinking back to it, I just start to laugh.

Croatia itself was amazing and at first we planned to stay three night in north, but ended up staying altogether 7 nights and 6 of them in south. I am beyond happy that we left our trip so loose and were able to play around with the places and dates since Split and Hvar were amazing. Although Croatia is not cheap at all, I am so happy we chose this as our final destination and that I was able to celebrate my birthday there. I would love to go back one day and discover more of it, but I also think we saw quite a bit of Croatia in one week.

Sloveenia/ Slovenia 🇸🇮

Peale veidrikut, kes meid peale Sloveenia piiripunkti maha pani, leidsime end taaskord kiirteelt. Mina hakkasin kiiresti „Ljubljana“ silti joonistama ning Annika viskas näpu püsti. Sekundiga kui silt sai valmis, saime ka autole. Seekord väga toredale mehele, kes rääkis meile hästi palju Sloveenia kultuurist, elust ja olust. Hostel, kus me peatusime oli supperluks, üks parimaid, kus me oma tripi ajal peatusime. Viskasime kotid ära ja läksime kohe linna peale. Iga reede õhtu toimub Ljubljanas „open kitchen“ ehk turu moodi üritus, kus erinevad restod, kohvikud ja baarid tulid oma asju müüma. Minu terav silm märkas juba kaugelt, et väga soodsalt on müügis minu lemmikkokteil, mida me kohe paar tükki sisse ajasime, et õiget reede vaibi saada. Edasi läksime ühte vabaõhu baari, kus mängiti live muusikat ning võtsime veel seal paar drinki ja nautisime õhtut. Mingi hetk mõtlesime, et läheks ka kluppi ja olles enne välja uurinud, kus täna hea pidu on, viskasime aadressi mapsi ja hakkasime trippima, kuniks a la 50 pubiralli inimest meile vastu tulid ja teises suunas liikusid. Mõtlesime et hmmmm, siin on miskit mäda ja jäime asja uurima kui üks kohalik poiss meiega juttu tuli ajama ja viis õigesse kohta ära. Tantsida sai too öö korralikult ja kui hommikul kl 10 ärkasime näitas mu sammulugeja selleks päevaks juba 18 000 sammu. Oma hostelist pidime välja minema ja TERVE Ljubljana oli välja müüdud majutuse kohapealt. Meie aga tundsime, et pole veel selle kohaga lõpetanud ja tahaks veel üheks ööks jääda. Lõpuks saime 2 voodit 4km linnast väljas ja koht ise oli super veider, meil aga näkkas ja kedagi teist meie tuppa ei tulnud too öö, et saime justkui privaattoa. Kuna oli laupäev, siis läksime võtsime poest kohalikku veini, trippisime meeletu kuumaga Ljubljana tippu ehk kindluse juurde ja imetledes vaadet sellele imeilusale linnale tegime me veinidega 1-0. Liikusime tagasi alla ja saime lampi tuttavaks 1 soome ja 2 usakaga, kellega trippisime eriti veidrasse hoodi. Tahaks öelda, et midagi telliskivi sarnast hipsterikat, aga see ikka väga underground koht oli. Annika vahepeal trippis koju, me läksime veel kuskile katusebaari ja siis kl 3.30 paiku hakkasin ma ka sinna meie karuperse kohta minema. Kuna mul sularaha oli otsas ja pangaautomaate ma ei näind kuskil, siis trippisingi üksinda jala selle maa ära. Koju jõudes oli siuke tunne nagu võiks kiirkõndijana karjääri proovida.
Õnneks asus meie hostel linnast väljas õiges suunas ning pühapäeva hommikul väsimust trotsides oli meil ainult paar sammu Horvaatiasse viiva maanteeni. Esimese autoga saime ainult 10 minutit edasi ning olime JÄLLE keset kiirteed ( see nagu meie special juba- kiirteel ja linnas sees hääletamine). Saime õnneks väga kiiresti mingi mehe peale, kes ingl keelt ei rääkinud üldse ja ma siis purssisin taga saksa keelt, mida ta ka väga hästi ei osanud, aga saime suheldud vähemalt. Mingi hetk kuulas ta liiklusuudiseid ja hakkas toolil hüppama ja meie poole näitama. Ma alguses ei saanud aru, et mis tal nüüd viga hakkas, siis läbi oma elevuse seletas, et uudistes oli öeldud, et 2 tüdrukut hääletavad Ljubljana juures. Meil Annikaga tõmbusid näod valgeks, et miks selline asi üldse uudistes on ja siis ta seletas, et Sloveenia kiirteel on hääletamine väga seaduse vastane ja trahv oleks 300 euri näkku. Meie soov tagasi teele minna oli suur null ning see tüüp ütles, et ta peab oma rekkkale järgi minema ja siis sõidab nagunii laadungiga Rumeenia poole ehk me saaks temaga piirini, AGA rekkates ei tohi üle 2 inimese olla (meil eelnevalt väga jopanud) ning me tegime otsuse, mida mina arvasin, et selle tripi jooksul ei juhtu kordagi ning läksime lahku. Mina sõitsin selle tüübi rekkas piirini ja Annika läks ta sõbra omasse. Õnneks läks kõik hästi, kuigi ma tean kui loll otsus see oli aga peale seda uudiste jama ei tahtnud enne Horvaatiat küll enam teele tagasi minna. Kuigi selle tripi ajal olin ma kõige rohkem vihane, mis ma seal üldse olin. Nimelt ootasime me tema sõpra, kes pidavat elama 30km kaugusel lõpuks kokku peaaegu 2 tundi, mille jooksul me oleks jõudnud juba Horvaatiasse kuskile ning kuna ei olime taaskord eikusagimaal rekka garaažide juures, siis tekkis nii lõksus tunne, et me esiteks teeme niigi lolli otsuse ja nüüd me ei saa sealt ära ka.
Nad viskasid meid maha paarsada meetrit enne piiri ja meil oli et wtf, arvasime et saame üle nendega ja nüüd olime ikka kuskil kiirtee bensukas. Mõtlesime, et hea küll suva, kõnnime siis üle piiri, aga kuumus oli tappev ja ma seljaga kõndides viskasin näpu püsti ja üks naine jäi seisma ja temaga saime Horvaatiasse.
Sloveenia kohta jätkub mul ainult häid sõnu. Taaskord ei osanud ma midagi oodata ja täiesti armusin Ljubljanasse ära. Armas linn, melu käib, sõbralikud kohalikud. Ljubljana on vaieldamatult minu lemmiklinn selle tripi jooksul.

After the creep dropped us off we found   ourselves on the highway again. But we were picked up very quickly by such a nice slovenian guy, who told us so much about slovenian culture. Our hostel in Ljubljana was soo good, one of the best we stayed in during our trip. As soon as we had dropped off our bags and showered we made our way to a market place, where an „open kitchen“ took place. It is an every Friday event where local restaurants, bars and cafes come and sell their stuff outdoors. Quickly I spotted my fav coctail sold quite cheaply and we had few to start the Friday night. Afterwards we went to an outdoor bar, where live music was played and just enjoyed our first night in Ljubljana. That was one of those moments in life where you think that things are just prefect. Then we decided to go to a club and had previously found out what is the best place to go and opened our maps and started walking there. One moment a massive punch of pub crawl people walked past us to the opposite direction and we were like, hmmm there is smth wrong in here, because we were supposed to go to the same place. We stopped and started to look where to go when a local guy came to talk to us and ended up partying with us all night and taking us to the right places. 
Next morning we had to check out. When I woke at 10am my stepcounter showed already 18 000 steps. Unfortunately the whole Ljubljana was sold out and we had no idea what to do. We did not wanted to leave Ljubljana yet, but there was just no place to stay. Finally after me sleeping in the hostel couch we found a place 4km out of the town. For the sunset we got some local wine and climbed on the top of Ljubljana to the castle, enjoyed the view to the gorgeous Ljubljana and good company. On our way down we met a finnish and 2 american guys and went to the weirdest area in Ljubljana to a total underground party area. Annika went home and we went to a rooftop bar and around 3.30 I started to go home. I had no cash left at this point and started to walk in hope to find an atm, but there was none so I ended up walking the whole way back to our in-the-middle-of-nowhere hostel. I should seriously consider a career in speed walking after that night. Next day we made our way to the road again and were aiming to go to Zadar in Croatia. First guy who picked us up took us only 10 minutes further and once again we were on a highway ( our specialities are highways and inside the towns hitchhiking). Thankfully we were picked up quickly by a guy who didn’t speak any english, so I was communicating in german with him, although we wasn’t that good in german either. Suddenly he started to jump on his seat, getting proper excited and pointed at us. We had no glue what is going on, when next to his excitement he explained that on traffic news on the radio it was told that two girls are hitchhiking next to Ljubljana. Our faces were priceless at that moment. I asked why even is such a thing  on news and aparently it is very illegal to hitchhike on highways in Slovenia and the fine can be up to 300 euros per person. Well safe to say that after that announcement we had no motivation to go back to the road in Slovenia anymore. Our driver said that he has to pick up his lory but is heading towards Romania so he can take us to the border, BUT only 2 people are allowed to be in trucks so me and Annika did something I thought we will defo not going to do on this trip and we went separately. I went with this guy’s truck and Annika went with one of his friend’s truck. I know it is stupid, but after the radio news we just wanted to get over the border. But beforehand we had to wait his friend, who apparently lived 30km away, for almost 2 hours. We were boiling since it was such a waste of time for us and we were wrecked from the night before. And then they dropped us off few hundered meters before the border. We were like , okay let’s just walk over, but it was so hot and we were proper pissed off after all that waiting so we didn’t even face the cars and I just put my finger up and very surprisingly a woman picked us up and took us over the border.
Slovenia itself is amazing and Ljubljana is defo my favourite spot on this trip. I did not know what to expect from this place at all and totally fell in love to it. Such a beautiful, vibrant city with so friendly people. Another hidden pearl of Europe.

Austria 🇦🇹

Viinis veetsime kokku 2 ööd ning õnneks saime ühe Annika sõbranna tuttava juurde, kes oli supper tore. Esimesel õhtul kohale jõudes olime me Annikaga laibad nagu peaaegu igakord kuskile kohale jõudes ning ainuke soov oli voodisse pikali heita. Sellel õhtul oli aga meie hosti ühel sõbrannal sünnipäev ning voodi asendus baariga hoopis, õnneks mitte väga kauaks. Järgmine päev oli plaan teha üks korralik tuur läbi Viini ning ojaaaaa kui korralikuks see kujunes. Täpselt nii, et me trippisime ringi kuskil 10 tundi ning tagasi koju jõudes keegi ei rääkinud sõnagi, sest energiat oli alles suur ümmargune null ainult. Kõigepealt alustasime Schönbrunni nimelisest lossist, mis on pmst Viini variant Versaillest või Peterhofist ning seal olles arvasin ma päriselt, et viskan vist pildi taskusse varsti, sest kuuma oli kuskil 35 ringis ning õhk ei liikunud absoluutselt. Edasi rentisime jalgrattad ja vurasime läbi linna vaadates ära põhikohad ning siis seadsime suuna Doonau jõe äärde kus sai lõpuks kaheks sekundiks jahutust. Nimelt mulle üllatuseks, siis Viini rahvas käib seal ujumas ja päevitamas. Viin on supppper ilus linn ning samuti koht kuhu tahaks jõulude paiku tagasi tulla, kui igal pool jõuluturud on. Samuti nautisin ma Viinis olles saksa keelt taaskord üle pika aja. Ka ise sai päris palju räägitud ning pole see midagi nii roostes nagu ma arvasin.
Järgmine hommik pidi meie host kl 10 lahkuna ning mõtlesime ka Ljubljana poole teele asuda kuid kaks kanapead tuuril nagu me oleme, siis alles majast välja astudes hakkasime mõtlema, et oot-oot aga kust me üldse hääletada saame, sest Viin on ju megasuur. Kuidagi mingi koha me lõpuks välja pusisime, aga maps näitas, et sinna on metroodega 2h trippimist ja me siis otsustasime, et see oleks liiga aja ja rahakulukas meile ning me rendime uuesti rattad. Nii me siis surusime oma ilmselgelt liiga suured seljakotid ratta korvi, mina ees ühe silmaga telefonist mapsi jälgides, teisega teed, vurasime võimalikult kaugele kui pidime rattad ära andma ja siis veel kõndisime päääris korraliku maa, et tee äärde jõuda ning lõpuks võssist välja hüpates avastasime, et me ikka liiga linnas sees, aga selleks ajaks olime me ikkagist üle 2h trippinud ja tahtsime lihtsalt auto peale saada ning bussipeatuses kõikide inimeste ees viskasime näpu püsti😁. Õnneks saime paari minutiga peale ning 2 austria meest viskasid meid ära Grazi, seal totaalselt kesklinna. Jälle trippisime veits edasi kuni enam ei viitsind ja leidsime uue bussipeatuse kust võttis üks hipiema meid oma minubussi ja viis linnast välja. Taaskord olime keset kiirteed, saime mingi imeliku autole kes tsekkis terve tee meie jalgu kuid õnneks temaga pikalt ei pidand sõitma ja ta viis meid üle Sloveenia piiri.

In Vienna we were lucky and could stay at one of Annikas friend's place who was super nice and showed us A LOT of Vienna in those two days. First night when we got there we were wrecked as per usual and only thing we could think of was a bed. But our host had a friend, who had a birthday and bed was quickly replaced with a bar. Next morning we did a city tour and I honestly think we did pretty much most of the touristy things within one day. Altogether we were away for about 10 hours. At first we went to see the Schönbrunn castle, where I actually thought I might pass out, because it was around 35 degrees outside and no wind whatsoever. After that we rented bikes and cycled to the main spots in Vienna. When the heath got to all of us we decided to go for a swim in Danube river, which was well needed by that point. After we cycled more until we walked home and none of us wasn't saying anything since we were totally out of energy.
Next morning our host had to leave at 10am and we decided to hit the road again as well and make our way to Ljubljana, but two "let's go with the flow" persons as we are, we realised we have no glue where to go. Finally we found a road towards Slovenia, but it showed 2hours with metros, which was too long and expensive to swap them and we though we came up with a brilliant idea- let's cycle there. So we squeezed our clearly way too big bags into the basket and started cycling in Vienna city with me infront, one hand holding the phone and looking maps and other trying to stay on the road. We cycled as far as we could before we had to return the bikes and then walked for ages. By the time we got where needed we realized we are still pretty much in the city, Vienna is just that massive. But we couldn't be bothered walking anymore and just started to hitchhike from the bus stop over there infront of all the people waiting for a bus😁. Thankfully we were picked up quite quickly and the guys to us to Graz and dropped us off in the city center, agaaaaaain 😑. So we walked a little bit and just started hitchhiking again. This time a super  cool hippie mom picked us up with her van and took us outside of the city. Where we got to a car with a little weirdo who too obviously checked out our legs the whole ride. Thankfully we only had a short ride with him and he took us on the other side of the boarder.
Vienna is such a lovely city with beautiful buildings and I would love to go back one day, but maybe around christmas next time. Austria was also so homie to me because of german and it was sooo good to practise it again, it is not even as rusty as I thought it might be and it was so much easier with the cars as well, since everyone who picked us up there spoke hardly any english.